Jalgpall, suvi, hogueras

Vahepeal on nii palju juhtunud. Ei teagi, kust alustada. Meil on siin kange kuum. Kõik suvitavad. Meie ka. Peaagu iga päev käime basseini ääres päevitamas. No jah, kes päevitab, kes ujub ja kes tahab niisama ära uppuda. Mina tahan küll niisama ära uppuda. Või vähemalt teised arvavad nii. Mina ise arvan teisiti, aga kes see siis mind kuulab. Ja mis siis, kui ma paar korda basseini kukkusin. Kukkusin, siis kukkusin, küll ma oleks ise välja tulnud. Nemad aga arvavad, et ma olen vees nagu sitikas, jalad püsti, silmad lahti, suu vett täis ja midagi teha ei oska. Oleks nad lasknud mul seal veidi oodata, küll ma oleks siis näidanud. Nüüd tekitatakse aga kohe paanika, kui ma bassein äärele patseerima lähen. Mina arvan, et mina võiks minna ka Noah sukeldumispeole. Ah, tuli meelde, et vahepeal oli meil siin ju ka Totu sünna. Aga see on täitsa omaette teema ja sellest kirjutan ma hiljem.
Lisaks basseini ääres peesitamisele, käime ka rannas. Kus seal saab alles liiva pugida. Võib kahe käega suhu toppida ja liiva lõppu pole nähagi. Endal saab ainult kõht justkui tsementi täis ja siis on nii raske kõndida. Meres mulle väga ei meeldi. Need lained muudkui tulevad ja pritsivad. Ise on nii külmad nagu koerakoonud. Mis lust on seal küll supelda. Meie basseinis on vesi nagu vannis. Või nagu piss potis. Emme ja issi ikka vaatavad, et vesi läheb päev-päevalt kollasemaks. Ime siis ka, siin on ju kogu aeg kümne lapsed vees. Ja kellel neist on siis aega koju potile joosta. Ikka tirtsutatakse vette, mina teen ka nii. Päris kindel, et meie päris Totu, see ei ole minu Totu, teeb seda ka. Totu on üks onu, päris vana, kes rääkida ei oska, võtab lastelt veepüssi ära ja tahab naisi musitada. Ega tal palju mõistust peas ei ole. Mulle ta väga ei meeldi. Või noh, käib kah, kui saab ruttu-ruttu issi opsu. Ega ta muidu meil siin ei ole, on ilmselt kuskil mujal, aga suveks toovad vanemad ta siia päevitama. Ta on terved päevad basseini ääres. Ise on ta kangesti sõbralik ja ega keegi teda päris ka ei karda. Lihtsalt vaadatakse natuke imelikult.
Hogueras on ka läbi. Kõik kujud kenasti maha põletatud ja puha. Ühe kuju panin siia teile ka vaatamiseks. See oli hiiglamasuur. Vastandid olid kokku pandud. Sünd ja surm, sõda ja rahu, poiss ja plika. Kujuga taheti öelda seda, et kõik nad on koos nagu pudru ja kapsad. Sellised need hoguerase kujud umbes ongi. Mõned filosoofilised, teised jälle kriitilised, aga nad kõik on tehtud, et 24. juuni öösel maha põletada. Lõkked on jubedad. Mõne maja katus läheb kuumusest hõõguma, millest ei ole ka hullu, sest tuletõrje valvas silm on kohal. Ja kahjust ei hooli ka keegi, sest pidu on püha, ühe maja katus ja teise aken, kolmada peened riided ei vääri võrdlust. See on traditsioon, mis on kestnud kaua ja jääbki kestma. Nagu härjavõitlus. Veidi kole ja võõras, aga hispaanlastele oluline. Nagu ka jalgpall.
Kui hispaanlased täna venkusid võidavad, saab alles pidu näha. Ma ei kujuta ette, kus mujal lööb rahvas rohkem tantsu ja karjub laulda kui Hispaanias. Seda, et isegi itaallased on tumemad, saab isegi telekast näha. Kujutan ette, et kui Hispaania võidab meistritiitli, siis tõuseb rõõmukisa taevani ja taevas lööb ilutulestikust särama. Sellised nad meil on.