Emme on tagasi

Emme on siis nüüd kodus. Laupäeval tuli must naistepinsak seljas ja sinised teksad jalas. Meie võtsime ta lennujaamas vastu. Mulle toodi kaks seelikut, üks vinge ruuduline, teine teksaseelik. Veel sain ma Lübecki martsipani. Jossu ja issi said ka, kõik vastavalt oma suurusele. Ma siis ütlen ka kui suured me oleme: mina olen selline .............., Totu on selline ................................. ja issi on selline ................................................................................... Kui pole aru saada, siis mina olen 90,5 cm pikk ja kaalun 13,2 kilo. Jossu on 123 cm pikk ja kaalub 24 kilo. Issi on 185 cm pikk ja kaalub 95 kilo. Sellised, meie suurusele vastavad martsipanid emme meile tõigi. Totu pugis selle kohe ära ja ei tahtnud mulle kribugi anda. Suure sundimise peale veidi ikka andis. Ta on meil kaunis kade. Kui on tarvis maisipulka jagada, siis murrab ta selle pooleks ja mõõdab hoolega, et jumala pärast mitte väiksemat juppi endale jätta. Ma pean teda ikka selle eest kiitma, et ta mulle midagigi annab. Ja siis on ta veel nii hoolitsev. Tema vaatab poes minu järgi, et ma midagi maha ei tõmbaks ega ära kaoks. Ise teeb sellist kisa nagu oleks sada kuradit tal kallal. Mina ise olen selline, kes jalutab omapäi. Emme arvab, et mind oleks kole lihtne ära varastada, sest ma lähen kuhu tahan ja jään teistest maha ega tunne selle pärast mingisugust muret.

Ma lähen ja ütlen võõrastele tädidele, onudele Hola! ja kui nad tahavad, siis annan neile ka kätt. Ma olen päris hea nänni väljalunija. Tavaliselt on sellest Jossulegi kasu, sest kui mulle antakse, siis kuidas temagi ilma jäetakse. Aga mõnikord antakse ka hulle asju.

Eile näiteks anti mulle kaks sutsu. Üks ühte, teine teise jalga. Uhh, õnneks on nüüd rahu paariks aastaks majas, kui issi-emme ei otsusta mulle veel lasta ühte neumococo sutsu teha. Arstid kangesti soovivad, aga rohu peaksime ise ostma. Ega meie ka ei tea, kas teha või mitte. Ega see süstimine hea ei ole. Samas haigus, mis pisikust tulla võib on ka päris ole. Päris ei teagi, mis teha.

Kui ilmaasjadest rääkida, siis meil käib kange streikimine. Veoautod on teed blokleerinud ega lase kaupu poodidesse aga bensiini bensujaamadesse. Kui kokkulepet ei saada, siis paari päeva pärast jäävad Alicante bussid seisma, ikka sellepärast, et diisel saab otsa. Inimesed varuvad kütet nagu hullud. On ikka jobud, mõne erandiga, ma ütleks. Targemad on nagu ikka katalaanid. Kui nad ei ostaks, siis aitavad nad sellele kaasa, et bensiini ja diisli hind langeks, mille pärast streigitaksegi. Nemad tobukesed muretsevad vaid selle pärast, et sõita saaksid ja on nõus juba 1,30 95 eest maksma. Jaanuaris maksis liiter sedasama veel 0,89 euro senti. Suur tõus ajab harja punaseks. Kalurid alustasid juba varem. Kalast meil suur puudus. Meie ise sellest ei hooli, sest pole just suured kala sööjad ja oma jaoks on meil kuu varu olemas, aga hispaanlastele, kes mereande armastavad, on see küll põnts. Mis sa teed? See ogar hinnatõus peaks peatuma. Mina arvan nii.