Tüli Martaga

Täitsa kole kui Marta annab siis rohtu, kui uni on peal ja siis kui und enam pole. Ja annab siis, kui kõht on tühi ja siis kui pea on soe. Kogu aeg annab. Loeb kaks tilka minu kehakaalu kohta ja muudkui topib suhu. Täna läks issi sellest kurjaks ja Marta solvus. Solvus nii, et jättis telefoni siia. Ta jätab muidu ka, kuid tuleb tavaliselt sellele kohe järele. Täna ei tulnud. Ju ta ei tahtnud meid siis enam näha. Nüüd on juba päris õhtu ja Martast pole ei kippu ega kõppu. Vaevalt, et ta oma telefoni, mis on tal korraga raadio, maki ja fotoaparaadi eest, unustanud on. Ta lihtsalt ei tahtnud tagasi tulla. See on meie esimene suurem tüli Martaga. Issi oli endast täitsa väljas. Mina olin ka muidugi. Ma nutsin. Ninast tuli tatt välja. Marta arvas muidugi, et mul on raske nohu külge hakanud. Ma ei saa aru, kas tema nina jääb pillides kuivaks nagu minevasuvine tohletanud kartul? Emme arvab, et äkki Marta arvab, et rohtu ongi vaja kogu aeg anda. Ta ütles issile, et see pole midagi, ainult Apiretal. On mis ta on, ütles issi, aga roht on ta ikkagi, paratsetamool ju sees. Ei tea, mis seal Marta peas toimub. Reedel peaks ta igal juhul tulema. Ju ta ikka tuleb. Ta ei taha ju ometi 60 eurost ilma jääda. Ja mille pärast? Sellepärast, et mulle ei lubata niisama rohtusid anda.