Kodus. Kell on viieteistkümne pärast kuus. Kodus oleme juba olnud umbes tund aega. Puhh, päris väsinud. Mina küll magasin enamuse teest, kuid ikkagi… Kokku sõitsime ju veidi rohkem kui tuhat kilomeetrit maha. Mitte täna, vaid kõigil päevadel kokku. Päris palju või mis?
Tulema saime kümme nelikümmend. Meie jaoks tavaline aeg. Varem ei saa me kuidagi minema ja hiljem tähendaks pesuehtsat venitamist. Ilm oli ilus. Päike paistis, tuult ei olnud. Täna oleks hea suusatada olnud.
Ja siis me sõitsime ühe jutiga Ayorasse. See on üks linnake tuumaelektrijaama lähedal. Seal sõime ja pärast käisime veidi ringi. Teate, meil on ilusate kohtade peale päris hea nina. See oli suurepärase vanalinna ja kindlusega linn-külake. Et kindluse juurde saada pidime aiast üle ronima. Minu vägev emme ka. Aed oli kinni ilmselt kindluse varisemisohu pärast. Ega nalja poleks vist olnud, kui umbes poolemeetrise kiviga pähe oleks saanud. Jossul, keda mina kutsun Totuks, oli päris hirm nahas. Aga maastikule avanes sealt suurepärane vaade.
Ayora ise oli täis kuulutusi: “Ei krematooriumile!” ja “Meie ei ole prügimägi!” Tuli välja, et kuskil lähedal asuvasse Zarra külla taheti põletamisahju ehitada. Issi tahtis ühte linasest kangast tehtud protestiplakatit ära näpsata, aga lõi lõpuks ikka emme rõõmuks põnnama.
Sealt edasi läks Alicantesse nagu lepase reega. Meid võttis siin vastu suur suvi.
Tulema saime kümme nelikümmend. Meie jaoks tavaline aeg. Varem ei saa me kuidagi minema ja hiljem tähendaks pesuehtsat venitamist. Ilm oli ilus. Päike paistis, tuult ei olnud. Täna oleks hea suusatada olnud.
Ja siis me sõitsime ühe jutiga Ayorasse. See on üks linnake tuumaelektrijaama lähedal. Seal sõime ja pärast käisime veidi ringi. Teate, meil on ilusate kohtade peale päris hea nina. See oli suurepärase vanalinna ja kindlusega linn-külake. Et kindluse juurde saada pidime aiast üle ronima. Minu vägev emme ka. Aed oli kinni ilmselt kindluse varisemisohu pärast. Ega nalja poleks vist olnud, kui umbes poolemeetrise kiviga pähe oleks saanud. Jossul, keda mina kutsun Totuks, oli päris hirm nahas. Aga maastikule avanes sealt suurepärane vaade.
Ayora ise oli täis kuulutusi: “Ei krematooriumile!” ja “Meie ei ole prügimägi!” Tuli välja, et kuskil lähedal asuvasse Zarra külla taheti põletamisahju ehitada. Issi tahtis ühte linasest kangast tehtud protestiplakatit ära näpsata, aga lõi lõpuks ikka emme rõõmuks põnnama.
Sealt edasi läks Alicantesse nagu lepase reega. Meid võttis siin vastu suur suvi.
No comments:
Post a Comment