Lumi, lumi, juba eile sadas. Eile Teruelist tulles sadas laia lörtsi. Me ei leidnud kohe koduteed, sest kaart oli maha jäänud ja sama teed me tagasi sõita ei saanud. Nii juhtus, et pidime läbi mägede koju logistama. Need olid juba eile päris lumised. Aga täna oli seal hullumaja lumi. Nii hullumaja, et pidime kaks korda autole lumekette panema. Kaks korda küll, kuid esimese korra panid külaonud. Siiski vaid ühele rattale. Tegelikult pole sellest kasu, sest nagu issi rääkis, hakkab kaapima just ilma ketita ratas. Nii me ka nägime. Seda siiski teine kord, kui emme ja issi ise pidid kette panema. Emme on sheff ketipanija. Tema panigi teise korra mõlemale rattale. Issi aitas lihtsalt. Mõlemad olid kole porised, sest enne olime me viis kilomeetrit mööda lögasavist teed sõitnud. Me olime teel Amanaderose koskede juurde. No algul proovisime jalgsi. Ega meie ju ei teadnud, et sinna on kaheksa kilomeetrit. Kõndisime kolm ära ja tulime tagasi. Aitab, me polnud kindlad, kas läksime üldse mööda õiget teed. Ühtki viita ju polnud. Ilm oli päris hull. Iga natukese aja tagant tuli lund täis pilv koos kohutava tuulega. Mul oli hing päris kinni ja silmad paksult lund täis. Ise istusin aga issi kukil. Pärast üritasime autoga uuesti. Kui kohale jõudsime, oli selge, et ettevõtmine oli pingutust väärt. Viiesentimeetrine lumi, mõnus jõeläte, kosk, kaljud. Külm ka. Tegime pilte ja tulime tagasi Riodeva suunas. Ise mõtlesime, et siin on ikka päris tõsine talv. Emme arvab, et Eestis pole sugugi soojem. Päris väsitav päev oli.
No comments:
Post a Comment