Koju, koju, ära koju. Ta-ta, Luchon. Ta-ta, mäed. Kuigi mägesid oli veel palju. Pool päeva veeresime Andorra suunas viival mägiteel. See oli kitsas, käänuline, üles ja alla mäge. Ja meie auto kolkis nii, et näis koost lagunevat.
Ilm oli ilus. Tee peal nägime mägihobuseid ja –lambaid. Veel ronisid teel mustad kitsed. Igal pool looklesid kiirevoolulised mägiojad. Need, mis olid suuremad ja laiemad, olid jäätunud. Mäetipud olid kõikjal lumised.
Esmalt sõitsime Vielhasse, sealt edasi Baqueira-Bareti suunas. See on Hispaania suurim suusakeskus, kus käib isegi kuningas. Tema tuleb sinna vaevalt kunagi autoga. Teed polnud mitte ainult kitsad ja käänulised, vaid ka auke täis nagu shveitsi juust. Suusakeskus ise on hiiglasuur. Mitme mäe peal. Me sõitsime selle kõrval ligemale kümme kilomeetrit enne kui temast mööda saime.
Siis ikka edasi ja edasi kodu poole. Aga kodu ei tahtnud tulla ega tulla. See oli meie kõige raskem sõidupäev. Mina oksendasin ennast esimest korda elus korralikult täis. Kõik ujus ja emme oli kuri. Issi andis mulle päris männioksa. See aga ajas vaiku ja emme viskas ta välja. Auto kolkis. Tee ise oli maaliline. Kaljude vahel, jõed ja ojad siin ning seal. Siis tunnelid ja sillad. Uued ja vanad. Ja kuristikud. Ja lumi.
Lõunat sõime ühes teeäärses hotellis. Seal oli armas vana hallipäine camarero. Siis oli seal üks kena tüdruk. Mina läksin muudkui selle tüdruku juurde, aga tema kartis mind veidi. Lõpuks võttis ta emme ta opsu ja siis oli meil lahe. Mina olin maas ja ajasin nendega juttu. Nemad rääkisid mulle toolilt vastu. Ja siis ma käisin veel mööda söögisaali ringi, vaatasin, mis seal on.
Ja jälle autosse ja edasi. Siis ma tudisin. Kui ärkasin, paistsid autoaknast veidrad mäed. Tõelised lohehambad. Tervad ja sakilised, muudest tippudest palju kõrgemal. Emme arvas, et see peab olema Montserrati mäestik. See see oli. Sinna üles jõudsime üsna enne pimedat. Vihma hakkas ka veel sadama. Seal oli vägev. Tõeline klooster, mungad ja kirik. Meie ostsime ühe raamatu, loeme läbi ja läheme ühel päeval tagasi. Kui on rohkem aega ja parem ilm.
Mul läks kirikus hästi. Ma norisin ühe tädi käest muffini välja. Nemad sõid ja mina läksin juurde ja ütlesin muudkui: “anna” ja “anna”. Ja siis nad andsid, kuigi nad minu keelest palju aru vist ei saanud.
Vallsi oma Felix hotelli jõudsime päris õhtul. Seal oli jube lai voodi ja ilus söögisaal. Me sõime ja läksime vara magama. Mina emme-issi vahel.
Ilm oli ilus. Tee peal nägime mägihobuseid ja –lambaid. Veel ronisid teel mustad kitsed. Igal pool looklesid kiirevoolulised mägiojad. Need, mis olid suuremad ja laiemad, olid jäätunud. Mäetipud olid kõikjal lumised.
Esmalt sõitsime Vielhasse, sealt edasi Baqueira-Bareti suunas. See on Hispaania suurim suusakeskus, kus käib isegi kuningas. Tema tuleb sinna vaevalt kunagi autoga. Teed polnud mitte ainult kitsad ja käänulised, vaid ka auke täis nagu shveitsi juust. Suusakeskus ise on hiiglasuur. Mitme mäe peal. Me sõitsime selle kõrval ligemale kümme kilomeetrit enne kui temast mööda saime.
Siis ikka edasi ja edasi kodu poole. Aga kodu ei tahtnud tulla ega tulla. See oli meie kõige raskem sõidupäev. Mina oksendasin ennast esimest korda elus korralikult täis. Kõik ujus ja emme oli kuri. Issi andis mulle päris männioksa. See aga ajas vaiku ja emme viskas ta välja. Auto kolkis. Tee ise oli maaliline. Kaljude vahel, jõed ja ojad siin ning seal. Siis tunnelid ja sillad. Uued ja vanad. Ja kuristikud. Ja lumi.
Lõunat sõime ühes teeäärses hotellis. Seal oli armas vana hallipäine camarero. Siis oli seal üks kena tüdruk. Mina läksin muudkui selle tüdruku juurde, aga tema kartis mind veidi. Lõpuks võttis ta emme ta opsu ja siis oli meil lahe. Mina olin maas ja ajasin nendega juttu. Nemad rääkisid mulle toolilt vastu. Ja siis ma käisin veel mööda söögisaali ringi, vaatasin, mis seal on.
Ja jälle autosse ja edasi. Siis ma tudisin. Kui ärkasin, paistsid autoaknast veidrad mäed. Tõelised lohehambad. Tervad ja sakilised, muudest tippudest palju kõrgemal. Emme arvas, et see peab olema Montserrati mäestik. See see oli. Sinna üles jõudsime üsna enne pimedat. Vihma hakkas ka veel sadama. Seal oli vägev. Tõeline klooster, mungad ja kirik. Meie ostsime ühe raamatu, loeme läbi ja läheme ühel päeval tagasi. Kui on rohkem aega ja parem ilm.
Mul läks kirikus hästi. Ma norisin ühe tädi käest muffini välja. Nemad sõid ja mina läksin juurde ja ütlesin muudkui: “anna” ja “anna”. Ja siis nad andsid, kuigi nad minu keelest palju aru vist ei saanud.
Vallsi oma Felix hotelli jõudsime päris õhtul. Seal oli jube lai voodi ja ilus söögisaal. Me sõime ja läksime vara magama. Mina emme-issi vahel.
No comments:
Post a Comment