Musitamine

Meie Marta on üks suur musitaja. Nii kui ta mind näeb, hakkab kohe musitama. Eriti kui ma ärkan, kui ma olen eriti pahur ja ei salli musisid üldse, tuleb temal tahtmine mind lätsutada. Varem ma pillisin, nüüd kannatan aga vapralt ära. Mis seal ikka teha, kui ta on selline. Musitamisega on mul üldse haprad lood. Mulle kohe ei meeldi. Kui emme ja issi musitavad, siis ma püüan kuidagi ära väänelda. Keeran sinna ja tänna ja lõpuks pääsen ikka kergema koormaga minema. Jossu puhul hakkan ma tavaliselt kriiskama. Sellest on küll, et talle häda kaela kutsuda. Tavaliselt hakatakse temaga siis noomima, et ta mind rahule jätaks. Ja õige ka, sest see musitamine on üks igavene ahistamine. Sind hoitakse kinni. Sinu nina surutakse oma ninaga vastu nägu laiaks. Sind tehakse üle pea kaela tatiseks. No mis nauding see on? Ei mingi! Mina võin vahepeal harva emme, issi ja mõmmiga nuttutada, aga see on ka kõik. Ja sellega on kõik ka öeldud.