Mõtted peas

Ei ole ma lõplikult haigeks jäänud ega merereisile läinud. Olen lihtsalt kodus olnud. Kirjutanud pole ma sellepärast, et midagi tarka pole pähe tulnud. Vahel lihtsalt on nii, et mõtted ei tule pähe. Ma ei saa eriti aru, kuidas nad üldse mu pähe tulevad. Minu mõmmi pähe ei tule näiteks ühtki mõtet. Jossul on ka vähe mõtteid peas. Ja emme ütleb vahel, et issilgi pole midagi peas. Minul ikka midagi on. Näiteks praegu kui ma kirjutan. Mul on kaks mõtet peas.
Esimene mõte on selline, et vanamehed ei peaks raamatuid kirjutama. Ja teine on selline, et ükskõik kuidas sa räägid, see on sinu moodi jutt ning keegi ei saa sind selle eest laita.
Ma alustan esimesest. Kas teate sellist kirjanikku nagu Jaan Rannap. Mina tean. Tema on kirjutanud mitmeid raamatuid. Kõige parem neist on "Agu Sihvka". Kõige hullem aga "Roheline kindlus." Issi loeb seda praegu. On see vast heietus. Olgu, omamoodi olevat see isegi huvitav, aga need telesaadete paroodiad ja soov noortepärane olla. No ei tule seitsmekümneneljasel papil välja! Viiekümnesel küll. "Agu Sihvka" kirjutati nii vanalt. Siis oli ka teine aeg. Tema noorus jäi sinna. Nüüd uuel ajal ei oska ta küll enam popp ja nootepärane olla. Veidi kahju. Mõistlik on õppust võtta. Parem kirjutada oma raamatud kümneselt, kui oodata kaheksakümnendani, mil enam saiapudi jaoks ka hambaid suus ei ole.
Teine asi. Üks teine kirjanik, Tammsaare, kirjutab kole naljakalt. õigemini kirjutas, rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi. Siis öeldi kindlasti "kirjasid", mitte "kirju". Ja tehti "tantsusid", mitte "tantse". Kui nüüd nii ütled, siis hakatakse kohe vaatama, et mis metsaott see veel on. Mina arvan, et see, kes nii räägib pole mingi metsaott, vaid omamoodi oleja. Ta pole sugugi halvem, kui see, kes üritab rääkida ainult õigesti. Tammsaare kirjutas arvatavasti oma aja kohta väga õigesti. Nüüd aga kõlab see veidi valesti, parem juba öelda, et nagu veidi vanasti - vanamoodsalt või nii. Kui aga rääkida nagu tema kirjutab, siis on see ka nagu vanasti. Ja see on hea. Oh, ma kirjutan nii keeruliselt. See tuleb sellest, et ma ei tea isegi, mida ma ikka öelda tahan. Siis vist mul ikka pole seda teist mõtet peas. Ei, ei, ta on! Ta ei taha lihtsalt sõrmede alt välja tulla. Ma pean veel mõtlema ja uuesti proovima.
Ära tuttu. Eile oli mul raske öö, ma pillisin pool sellest. Ise ka ei tea miks. Lihtsalt pill tuli peale.