Nagu alati ei saa me minema. Lõpuks oli kell 11.40, kui liikuma saime. Tüüpilised meie. Emme läks hommikul veel massööri juurde, issi keetis ja pakkis. Kui minema saime, hakkasime Alcoy peale uhama. Uhasime ja uhasime 55 km. Siis tegime pissipeatuse. Mina ei teinud, mina pissin püksi. Teised tegid. Autokumme pumpasime ka. Siis panime edasi Valencia suunas. Sõitsime ja sõitsime, kuni auto hakkas kolksuma. Me sõitsime ikka edasi, tema muudkui kolksus. Kogu aeg kolksus. Esimese ja viienda käiguga. Vahepeal ei kolksunud ka. Meil on selline naljakas auto, kui parandusse lähed, on kõik korras, reisile lähed, siis kolksutab närvid krussi. Issi ütles, et las läheb katki, siis on rahu majas. Emme ütles jälle, et kui siin pärapõrgus sigalate maal läheb, siis siia me kõngeksime. Ühes kohas oli tõesti jube palju sigalaid. Lõhn oli kodune, issi ütles. Emme ütles, et tema ei saaks siin elada. Lõhn ja kolksumine ja asfalt, asfalt ja veelkord asfalt. Peale Valenciat sõime ühes autogrillis. Mina sõin issi tehtud putru, emme paellat, issi kanaliha friikatega. Siin ongi nii, et kolm juppi kanaliha ühe friika kohta. Siis läksin ma laste mänguväljakule mängima. Olin nii vahva, et emme arvas, et mulle võiks lasteaias meeldida. Issi arvab, et tema ei tea. Mina arvan, et vaatame, vaatame.
Kui söödud jäi veel 150 km sõita. Seal oli kitsas tee ja sigalad, millest ma rääkisin. Tee ääres oli ka lumemärke. Olime mägedesse jõudnud. Peagi pidime jõudma Morellasse. See on jube tähtis koht, seal me ööbisime.
Morella on mäe otsas. Sinna on õudselt raske saada. Tee on kitsas ja käänuline. Mäest üles ja alla. Siis see kolksumine. Tuledes paistis ta kaugelt maalilisena. Seest on veel ilusam. Kogu linn on vana müüri sees. Linn oli jõulutuledes, väga peenes sinises, punases. Ja see kirik. 3000 elaniku kohta liiga suurejooneline, võrreldav Barcelona katedraaliga. Mina olen ka seal käinud!
Meie koht. Ööbimiskoht. See on võrratu. Kamin ja kõik. Vana maja. Taastatud. Samas täitsa moodne. Emme teeb kõigest pilte. Teie vaadake ja kadestage, või küsige minult, ma ütlen, kus see on. Seda ütlen ka, et Alicantest on siia peaaegu 400 kilomeetrit ja siin on päris külm. Mul oli nina väljas täitsa punane.
Kui söödud jäi veel 150 km sõita. Seal oli kitsas tee ja sigalad, millest ma rääkisin. Tee ääres oli ka lumemärke. Olime mägedesse jõudnud. Peagi pidime jõudma Morellasse. See on jube tähtis koht, seal me ööbisime.
Morella on mäe otsas. Sinna on õudselt raske saada. Tee on kitsas ja käänuline. Mäest üles ja alla. Siis see kolksumine. Tuledes paistis ta kaugelt maalilisena. Seest on veel ilusam. Kogu linn on vana müüri sees. Linn oli jõulutuledes, väga peenes sinises, punases. Ja see kirik. 3000 elaniku kohta liiga suurejooneline, võrreldav Barcelona katedraaliga. Mina olen ka seal käinud!
Meie koht. Ööbimiskoht. See on võrratu. Kamin ja kõik. Vana maja. Taastatud. Samas täitsa moodne. Emme teeb kõigest pilte. Teie vaadake ja kadestage, või küsige minult, ma ütlen, kus see on. Seda ütlen ka, et Alicantest on siia peaaegu 400 kilomeetrit ja siin on päris külm. Mul oli nina väljas täitsa punane.
No comments:
Post a Comment