Tagasi

Hei-hei, mina olen tagasi. Rattamatkalt. Päris tore oli. Läksime El Campello randa, kus pugisime hea kõhutäie liiva, kõrsi ja haikarvu. Hea küll, mina üksi pugisin. Ja haikarvu mul vist ka ei olnud. Oli lihtsalt üks karvane jurakas, mida emme mul süüa ei lubanud. Issi korjas minu eest suitsukonisid ja Jossu kiskus söetükke suust. Muidu oli õudsalt põnev. Päike paistis ja üks väike poiss ujus. Emme katsus ka vett. Aga tema ei tahtnud ujuda. Tema on meil külmavares. Mina külma ei karda, aga ujuda mulle ka ei meeldi. Mulle ei meeldi vesi üldse. Ma olen kaks korda elus ujunud. Pean vist ütlema, et mind on ujutatud. Mulle ei meeldi vanngi. Emme ütleb, et käin vannis nagu vana aja laps, nii üle kuu või veel harvem. Mis siin ikka pesta! Mina olen shokolaadipositega võrreldes vägagi puhas. Neid peaks korralikult kaks korda päevas kõva harjaga hõõruma. Nüüd kaldusin küll teemast kõrvale. Ma pean kirjutama ju matkast. Kõik sai nagu öeldud. Või ikka ei saanud? Seda ei öelnud, et tagasi tulles sõitis Jossu prõmdi vastu lambiposti, tagaratas endale kõhtu. Või ole see nüüd esiratas või hoopis kett? No igatahes sai ta haiget. Minul oli temast kahju. Muud eriti ei juhtunudki. Oi kui väsinud ma olen!