Kes kirjutab?

Kui te veel ei tea, siis ma ei oska hästi rääkida. Ma ütlen täitsa vabalt: "emme", "täh", "anna", "ata". Emmega on klaar, kõik on emmed. Ükskord tegi emme minuga lolli, näitas karu ja küsis. "Iire, kes see on?" "mõmmi!" Mina ütlesin: "Emme!" Kui ma issile "emme" ütlen, ütleb tema ikka "issi". Ma ütlen ka vahel: "Essi". Nii raske on.
Aga ma oskan kirjutada. Vale puha. Ei oska. Issi kirjutab. Emme lubas ka kirjutada. Jossu oskab ka natuke. Mõnel õhtul Jossu kirjutab. Siis on palju kisa. Jossu ei taha sugugi kirjutada. Aga issi annab talle koolis kirjutada ja emme käsib kodus töö ära teha. Jossu on kõigi peale kuri. Vahel ta ütleb, et emme on loll ja issi on loll ja Iir on ka loll. Mina küll ei ole. See on, kes esimesena ütleb. Jossu ise ütleb.
Issi ütles kord, et onu Faulkner kirjutas ka poisi eest, kes ei osanud ise kirjutada. Ta ei olevat osanud isegi rääkida ja olevat kogu aeg tundnud lehma, piima ja kana lõhna ninas. Mina küll neid lõhnu ei tunne. Mina tunnen Marta lõhna. Martal on kodukeemia lõhn. Marta koristab kogu aeg, nii et vaht lendab. Õhk on keemiast, nagu emme ütleb, paks. Issi ütleb, et tal hakkab pea valutama. Minul ei valuta midagi, aga parem kui Marta ikka ei tuleks.
Miks teised ei või minu eest kirjutada, kui ma ise ei oska? Emme kirjutas viis aastat Jossu eest jõuluvanale. Jossul oli väga hea meel. Sel aastal ei kirjutanud. Jossu jonnis nädal aega ja siis kirjutas ise kirja valmis. Pealegi teavad nad paremini kui mina. Olgu, kõike ei tea. Nad ei tea, kui vastik oli karamellkissell, mille issi eelmisel pühapäeval valmis keetis. Ise nad sõid seda hea meelega. Siis nad ei tea, kui vastik on riidesse panemine. Ise vahetavad nad päevas mitu korda riideid. Iga kord tuleb mul pill peale, kui nad uued riided panevad, sest siis arvan ma, et pean Martaga jääma. Hea küll, nad on mul ju ka veidi tobukesed. Aga päris armsad tobukesed.